Search

Monika teekond: väljakutse 7. ja 8. nädal aka "kui kukud pikali, tõuse püsti ja proovi paremini!"

Loe 1.&2. nädala kohta SIIT

Loe 3. nädala koha SIIT

Loe 4. nädala kohta SIIT

Loe 5. nädala kohta SIIT Loe 6. nädala kohta SIIT Jaaninädal oli minu teekonnal ehtne nädal näitamaks, et kui kukud pikali, siis tõuse püsti, proovi uuesti ja proovi paremini! Kiida ennast selle töö eest, mille oled juba ära teinud ja mitte midagi ei juhtu kui jätad mõne asja enda jaoks korraks pausile. Jaaninädal oli minu jaoks tähistamise nädal. Jaaninädal algas VÄGA töökalt! Esmaspäeval oli mul lihtsalt palju tööd ja seda seoses uue väljakutsega. Uus väljakutse algab täpselt nädal aega peale eelmise väljakutse lõppu ning tüdrukud, kes minu väljakutset kaasa teevad, on kohustatud tegema treeningutest nädal aega pausi. Funktsionaalne strateegiline treenimine ja endale andestamine on üks olulisemaid asju- ei ole nii, et pead nagu orav rattal rühkima, et saavutada tulemusi. EI! Pead olema tark, teadlik ja õppima ka ära tundma vaimset ja füüsilist stressi! Esmaspäeval tahtsingi uue väljakutse jaoks rohkem tööd teha ja selle nimel veelgi rohkem pingutada. Seega algaski minu esmaspäev töökalt videote tegemisega, aga ei saa unustada seda, et kui Larakene arvab, et ta ei soovi, et emme 10 min järjest räägiks, siis nii ongi :D Seega on osad videod tehtud mitmes osas. Paraku ei taha ma teha videoid nii, et need ei ole tehtud 100%. Minu jaoks on asjad nii, et kui Sa ei tee asja kirega, siis ära tee seda üldse! Ma teen seda tööd kirega ja ma tahan endast anda palju, et teie saavutaksite oma tulemused. Sellest tuleneb ka vahest minu perfektsionism, mis ei väljendu mitte selles, et kõik sõnad mu videos oleks ideaalses eesti keeles, vaid selles, et ma tunneksin ise, et see energia, mida ma tahan jagada, oleks see õige energia! Minu eesmärk on tunda end pärast video üle kuulamist jõulisemalt, sest ma sain Teile edasi anda midagi, millel on väärtust! Seega algaski minu esmaspäev videote saatel ning väga suure energia panin sinna alla! Jõutrenni ma esmaspäeval ei teinud, sest teadsin, et teisipäeval hakkame filmima uute harjutuste videoid SUMMERBURN väljakutse jaoks!


Enne rasedust - 2 kuud peale sünnitust - väljakutse lõpp


Teisipäevane päev ehk harjutuste filmimise päev tähendab tugevat füüsilist treeningut. Iga uus väljakutse on lihastele väga mõnus vastupanu ning see 2,5 tunnine videote filmimine, kus annan endast harjutust tehes maksimaalselt hästi edasi tehnikat, kehahoiakut ja kõike muud, on VÄGA kõva trenn! Harjutuste tegemine, filmimine, pildistamine jne on väga väsitav nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda just seepärast, et Sa pead olema 110%. Sa pead olema söönud, puhanud, Sul peab olema jõudu, tehnikat jne. Esmaspäeval olin endast juba pisut ära andnud, teisipäeval tegin videoid uue väljakutse jaoks ning olenemata sellest, et olin kõigest sellest megalt elevil, siis peale videote filmimist tundsin sellist tunnet, nagu tunneksin igat lihast oma kehas, mis pole isegi võimalik :D



Toitumine oli kogu selle perioodi vältel mul väga hea. Kolmapäeval oli toitumine samuti kena, aga sellele päevale langes veel üks pildistamine! See tähendas taaskord energiat ja endast ära andmist. Tunnistan ausalt, et olin pärast kolmapäevast pildistamist väga väsinud. Sammude pärast ma enam muretsema ei pea, sest nagu ma eelmises postituses rääkisin, siis need tulevad ise täis. Tagasi tulles kolmapäeva juurde, siis sain peale pildistamist aru, et olen täiesti läbi- nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Rinnapiima tootmine, uus elukorraldus, töötamine, videote tegemine, ise kaasa tegemine, sammud, jõutreeningud, uute harjutuste filmimine, ja endale stressimaanduse leidmine jne. Selleks hetkeks oli mu keha täiesti läbi! Sain aru, et mul on vaja puhkust. Tuli neljapäev, mis oli JAANIPÄEV! Whoop-whoop! Neljapäeval lihtsalt olin. Mitte midagi ei olnud plaanitud ning õhtul Reinuga otsustasime, et lähme sõbra jaanipeole. Olin otsustanud, et võtan suhteliselt vabalt, aga kuidagi kukkus ikka nii välja, et võtsin kaasa musta leiva kuivikuid, kuivatatud kalmaari, värsket salatit, alkoholi ma ei joonud ning kui huvi pärast kõik MyFitnessPali kirja panin, jäi kõik ikkagi ilusti plaani! Trenni ma ei teinud, aga ma tõesti tundsin, et mul ei olegi vaja teha!

Siis tuli REEDE! Jaanipäev! Sõin ja jõin ja vedelesin ja tegin mida tahtsin. Sammud tulid täis aga kõikidel vajalikel hetkedel ma ikkagi puhkasin ja taastusin. Trenni ma ei teinud, aga seda seepärast, et ma teadsin, et selle trenni ära jätmine teeb mulle head mitte halba. Sa ei ole kaotaja, kui sa jätad 8 nädala jooksul ühe trenni tegemata. Sa oled inimene, Sa pead ennast kuulama ja õppima aru saama, millal on vaja võtta paus. PAUS, mitte alla andma. Nii kaua, kuni mina peas teadsin, et ma võtsin pausi, mitte ei andnud alla, oli kõik hästi. Siinkohal juhtus üks lugu ühe teise treenijaga. Kuumaga keha talletab vett, mis on ellujäämisinstinkt. Sellest olen ma palju rääkinud ning sellest leiab infot ka nõuannete alt väljakutsest. Kui aga soovid rohkem infot, võid mulle alati helistada! Ühesõnaga- inimorganism adapteerub kuumaga ja talletab kehasse vett. Seda vett ei ole vaja kõike kehast välja saada vaid õige toitumise, treeningu, stressimaandamise, soolaga vee joomise ehk mineraalide taseme normaliseerimise ning mitte konditsioneeri kasutamisega hakkab see tase taastuma. Küll aga ei kao see vesi suurema kuumuse korral täielikult, sest Su keha VAJAB seda! Küll aga avastasime ühe trennilisega, et tal on vist suurem stress ka, kui lihtsalt kuumus. Kõik oli hästi, sõi ja jõi ja tegi trenni nagu peab, aga keha paisus. Siis võttis see naine nädala vabaks ning selle nädalaga kaotas ta VÄGA palju sentimeetreid. Seda kõike seetõttu, et ta TAASTUS!

Seega seitsmes nädal oli pigem vaba, reede nautisin ja sõin-jõin mida tahtsin ning laupäeval käisin trennis. Laupäev oli trennis raske. Olin taastunud harjutustest, söönud rämpsu, olin puhanud, aga ei olnud veel 100% taastunud. Seega ma küll järgisin programmi, aga tegin seda nii, nagu mina tundsin. Võtsin vabamalt ja rahulikumalt. Teadsin, et mul on 1 nädal veel, et tõmmata end täiega käima ja lõpetada justkui kirsikesega tordil. Nii ma tegingi. Ma kaalusin end 7.nädalal ning tulemus näitas korralikku plussi. Aga sel nädalal oli 32 kraadi. Ma teadsin, et see ei ole rasv. Ma oleksin pidanud reedel sööma lisaks enda päevasele põletusele veel 14 Geisha šokolaadi, et ma võtaksin 1kg rasva juurde. Aga tegelikult ma ju tean, et siit-sealt näksides ei ole ma selleks suuteline. Ma teadsin, et see ei ole rasv, sest kui Sa toitumist järgid, siis keha rasva juurde ei tooda. Jah on võimalik, et hormoonid näiteks tõstavad inimese üldkaalu, aga rasva juurde nad ei ole võimelised tekitama. Seega ei morjendanud mind kaalutõus absoluutselt. Teadsin, et see on kõik vee kaal. Olin tähistanud elu, polnud taastunud, õues oli kuumus. Kui Sa tead, millest sellised kaalutõusud tekivad, teed Sa sellega rahu. Kui Sa ei tea, võib see olla äärmiselt demotiveeriv. Seepärast ongi minu programmides ja väljakutsetes kogu see info kirjas ning minu telefon alati avatud.

Nüüd algas viimane nädal. Ma olin viieline! Beebsu kõrvalt ei saa ma tõesti 100% planeerida, et neljapäeval kell 6 teen selle trenni. Võib-olla teen hoopis kolmapäeva õhtul või neljapäeva varahommikul. Aga mil vaba hetk tuleb, siis ma hakkan pihta! Mõnikord teen trenne isegi kahes osas kodus. Kui sellistest olukordadest tekib ohvrimeelsus, siis kõiki teisi süüdistades tekib tohutu motivatsioonilangus. Muidugi oleks mul lihtsam (ja ma usun et ükspäev ma ka saan) jälle kõik trennid jõusaalis teha. Ma armastan iseendaga k