Üks lihtsalt ilus edulugu
- Aug 16
- 4 min read
Väljakutse lõpus on alati ülimalt äge näha uusi numbreid kaalul, vähenenud sentimeetreid ja sära osalejate silmis. Kuid on kirju, mis teevad südame eriti soojaks. Kirju, mis tuletavad meelde, MIKS me seda tööd tegelikult teeme.
Sest kaalulangetus ei ole kunagi lihtsalt vähem söömine ja rohkem liikumine. See on lugu eneseleidmisest, terviseprobleemidest vabanemisest ja julgusest teha oma elus tõeline muudatus.
Täna jagame teiega ühe vägeva naise teekonda, kes alustas läbi põlenuna, ärevuse ja seljavaludega, kuid jõudis punkti, kus ta mitte ainult ei saavutanud oma unistuste vormi, vaid sai tagasi oma une, energia ja elurõõmu.
Loe tema ausat, liigutavat ja inspireerivat edulugu:
Tere Monika ja kogu meeskond Sinu kõrval!
Olen mitmeid kordi mõelnud, et tahaksin oma teekonda Teiega jagada, aga olen seda kogu aeg edasi lükanud. Nüüd võtan ennast lõpuks kokku ja teen selle päriselt ära.
Minu teekond algas selle aasta alguses, umbes teisel nädalal pärast uue aasta pidustusi. Olin lihtsalt väsinud olemast ülekaaluline. Ma ei meeldinud enam iseendale ja praktiliselt ei ostnudki endale riideid, kui ostsin, siis lihtsalt järjest suuremaid.
Aga tegelikult ei olnud asi ainult kaalus.
Olin just läbi põlenud. Käisin kaks korda nädalas massaažis, sest õlad ja selg olid pidevalt pinges ja valutasid. Olin haiguslehel, arst kirjutas välja füsioteraapia. Olin iseendaga tohutult pahuksis. Öösiti ei saanud magada, süda puperdas, ärevus oli suur. Arst pakkus antidepressante, aga mina keeldusin.
Siis ütles füsioterapeut mulle midagi väga lihtsat: „Kas sa oled mõelnud jõusaali peale? Kui sul on ainult kontoritöö, võivad su lihased lihtsalt väga nõrgad olla ja seetõttu tekivad ka pinged ning valud kergemini.“
Need sõnad kuidagi jõudsid minuni. Ma ei tahtnud enam valutada. Ma tahtsin magada. Tahtsin ennast hästi tunda ja normaalselt elada.
Otsisin kohe personaaltreeneri ja hakkasin temaga jõusaalis käima. Samal ajal alustasin ChatGPT abil toitumist, et kaalu langetada. Kirjutasin põhimõtteliselt: „Mul on külmkapis need asjad, kaalun nii palju, kuidas ma kaalu alla saan?“ Ja nii ma umbes kaks nädalat toitusin.
Teisel nädalal sain aga aru, et mul ei ole jõudu. Päriselt, jõusaalis polnud füüsiliselt jõudu. Rääkisin jälle ChatGPT-ga ja sain soovituse süüa liha! Tegin seda, oi ma sõin usinalt liha ja jõud tuli naksti tagasi! Ma lausa tundsin, et elan jälle. Nii suur vahe oli.
Aga ühel hetkel tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa iga päev ChatGPT-ga oma sööke arutada.
Ja siis… scrollisin Facebookis ning mulle tuli ette Monika.
Hakkasin tema story’sid vaatama. Vaatasin ja mõtlesin, kui ilus ja äge naine! Siis nägin, et algamas on väljakutse ja mõtlesin: mis mul kaotada on?
Aasta alguses kaalusin 77,7 kg. Täna kaalun 62,4 kg.
Ja ma tegin põhimõtteliselt kõike nii nagu Monika ütles.
Treeningvideosid äpis ei vaadanud, sest mul oli personaaltreener ning käisin temaga kaks korda nädalas jõusaalis, vahel lisaks veel korra iseseisvalt.
Aga toitumise/liikumise osas hakkasin Monika õpetusi päriselt järgima.
Esimesed kaks nädalat olid rasked. Toidu kaalumine. Õigete asjade ostmine/välja vahetamine/asendamine. Ahvatlused kodus laua peal. Vee joomine. KÕIGE jälgimine.
Aga enne, kui väljakutse läbigi sai, oli sellest kõigest saanud minu jaoks täiesti tavaline elu. Ma kaalusin toitu, liikusin, jõin vett.
Ja ausalt… Monika oli mul sellel perioodil rohkem peas kui mu enda mees.
Jalutades kuulasin Spotifyst kümneid kordi ühte ja sama podcast’i, kus Monika rääkis toitumisest. Monikal on tohutu oskus panna inimene päriselt uskuma, et sa saad hakkama. Podcast’e võiks küll olla, palju ja regulaarselt..., sest mina leidsin vaid ühe ja olen seda vist kümneid kordi kuulanud.
Aga minu teekonnal juhtus veel üks suur asi.
Mul olid keskmisest suuremad rinnad ja ühel hetkel tuli välja, et ka minu personaaltreener oli kunagi samas olukorras olnud. Tema küsis minult: „Kas sa oled mõelnud rindade vähendamisele?“
Selle hetkeni tegelikult ei olnud.
Aga ma panin kohe arstile aja. Arst kiitis operatsiooni heaks ning paari kuu pärast toimus operatsioon.
Kuni operatsioonipäevani kaalusin oma toitu ja käisin jõusaalis. Operatsiooniga eemaldati rindadest kokku umbes 1,5 kg kude.
Operatsioonijärgne esimene kuu oli meeletult raske. Ma ei saanud enam kõndimas käia (ma ei jaksand, keha keeldus..) ja see mõjus mulle palju rohkem, kui oleksin osanud arvata, sest olin liikumisega juba nii harjunud. Neid pisaraid jagus sel perioodil regulaarselt minu päevadesse. Selle hetkeni oli saanud ju liikumisest minu igapäevane osa!
Ja jällegi jälgisin ka sel perioodil Monikat ja mitte kaalulangetuse pärast. Tundsin et vajan seda positiivsust ja siirust, mida Monika oma kanalitel jagas.
Taastumisperioodil ei tohtinud ega tohi ma veel jõusaalis käia. Samuti ei soovinud ma sel ajal oma keha kaloridefitsiidis hoida, seetõttu lõpetasin toidu kaalumise ning hakkasin selle asemel järgima taldrikureeglit.
Ja teate, mis oli minu jaoks kõige üllatavam?
See päriselt toimis ka!
Pärast kuuajalist paranemist ja kosumist olin nii õnnelik, kui nägin, et ka lihtsalt taldrikureeglit järgides saab oma kaalu hoida ja teekonda jätkata.
Täna tunnen ennast fantastiliselt.
Kohe-kohe lõpeb aeg, mil ma ei tohi veel jõusaali minna ja ma päriselt ootan sinna tagasi saamist!
Kui alustasin, panin endale eesmärgiks kaaluda 65 kg. Tol hetkel tundus see juba väga suur eesmärk.
Täna olen 62,4 kg ja nüüd tahaksin jõuda 60 kilogrammini.
Kui inimesed mind täna näevad, ei tunne nad mind vahel esmapilgul äragi. Olen füüsiliselt väga palju muutunud, aga tegelikult olen palju muutunud olemuselt.
Magan nagu beebi. Riided istuvad suurepäraselt. Mul on energiat. (..a ja verenäidud läksid ka pm hetkega kõik korda kui kaal langema hakkas)
Ja mis võib-olla kõige olulisem, mul ei ole enam neid valusid.
Ma olen vist oma lähedased juba täiesti ära väsitanud selle jutuga, kuidas ma oma teekonda alustasin ja kui palju ma Monikalt abi sain. Aga ma päriselt sain!
Nendel hetkedel, kui olin kaaluteekonnast väsinud või motivatsioon hakkas kaduma, võtsin jälle Monika story’d ette. Ja alati sain sealt selle väikese tõuke, mida mul oli vaja, et mitte pooleli jätta.
Ma olen tänulik. Päriselt olen.
Monika, aitäh Sulle selle eest, et Sa võib-olla ise teadmata oled olnud nii suure osa minu teekonnast. Aitäh, et Sa õpetasid, motiveerisid ja panid uskuma, et ma saan hakkama.
Sest sain küll.
77,7 kg → 62,4 kg.
Aga tegelikult on muutunud palju rohkem kui lihtsalt number kaalul.
Uuh, kas pole mitte võimas!! Aitäh selle kirja eest südamest! Sellised lood ei ole erandid ega üks miljonist – sellised muutused ja edulood on palju sagedasemad, kui te keegi arvata oskate.
Toitumise ja liikumise kordasaamine ei muuda ainult su keha, vaid kogu su elukvaliteeti. Kui sa tundsid end selles loos kasvõi natukenegi ära – olgu selleks väsimus, valud, pidev uuesti alustamine või tunne, et ma lihtsalt ei enam jaksa –, siis tea, et sa ei pea seda teekonda üksi läbima.
Kui oled valmis oma elus uut lehekülge keerama, võta meiega julgelt ühendust. Me oleme siin, et sind toetada, juhendada ja aidata sul jõuda täpselt samasuguse ma sain hakkama! tundeni.
Sinu aeg on käes. ❤️
